Filmid seavad tegelastele piiranguid ja muudavad nad ülearu lihtsakoeliseks. Seepärast lõi Michael Keerdo-Dawson interaktiivse filmi, mis avab ekraanil uusi tahke.
Michael Keerdo-Dawson leidis end filmitegijana keerulisest olukorrast. Kuidas kujutada ekraanil inimest kogu tema komplekssuses? Talle ei meeldinud mõte 90- või 120-minutilisse formaati pressitud tegelaskujust. See tähendaks teatavate tahkude näitamist ja teiste kõrvaleheitmist – stsenaristil või režissööril oleks seega voli kujundada inimene täpselt selliseks, nagu ta loo või enda poliitiliste või eetiliste kavatsuste huvides soovib. Keerdo-Dawson usub, et igal lool on mingi kavatsus. Filmidega on võimalik suunata inimesi kindla idee poole.
Üks võimalik lahendus peitub tema hinnangul interaktiivsuses. Michael Keerdo-Dawson lõi filmi, millel on üheksa erinevat lõppu, mille hulgast saab vaataja ise valida. Film kuulub nüüd vaatajale. Mõni lõpp on omavahel vastuolus ja kattub, näitlikustades tegelaste erinevaid arvamusi.
Kui filmi näidatakse kinos, palutakse publikul tõsta hääletamise ajal kätt, et valida järgmine samm. Võidab enim hääli saanud valik.
Michael Keerdo-Dawsoni lavastatud film oli osa tema doktoritööst „I Am the Paths Untaken: The Pluralised Protagonist and Her Implications in an Interactive Film The Limits of Consent“ („Tegemata valikud: pluraliseeritud peategelane ja tema tähendus interaktiivses filmis „Läheduse raamid““). Ta kasutas kunstilist uurimistööd ja jõudis uurimisküsimuseni alles hiljem protsessi käigus.
Ta analüüsis andmeid autoetnograafia põhimõttel, tõdedes, et kõik saab alguse uurija arusaamadest. Film põhineb osaliselt tema enda elul. See räägib naisest, kes aitab kohmetutel meestel võrgutada üksildasi naisi. Peategelane on lantimisekspert, kuniks ta kihvatab ühe sihtmärgi sõnade peale. Filmi keskne teema on kontroll ja ühtäkki saab vaataja kutse hakata peategelast ise suunama.
„Ma vormin oma kogemuste alusel uue fiktiivse teose ja seejärel analüüsin seda protsessi,“ võtab Michael Keerdo-Dawson kogemuse kokku. „Objektiivsusel sellele peole asja ei ole.“
Ta jõuab järeldusele, et on loonud pluraliseeritud peategelase, kes muutub paradoksaalsel ja kiastilisel kombel üha keerukamaks ja vähem arusaadavaks. Mida rohkem me tema kohta teada saame, seda vähem me teame, sest ta eksisteerib vastuolulistes reaalsustes. Just see tegi võimalikuks mitmesuunalised vasturääkivused filmi erinevate eetiliste seisukohtade vahel.
„Film suudab samal ajal ja privileegideta kanda mitut positsiooni, sest peategelane eksisteerib nendes erinevates positsioonides igas paralleelses kontrafaktuaalses reaalsuses. Ükski lõpp ei ole teisest üle,“ ütleb ta lõpetuseks.
%20Movie%20poster_Michael.jpg)
