Elen Lotman analüüsis oma doktoritöös kõhutunnet, mida kasutavad operaatorid.
Kaameratöö määrab selle, kuidas suhestub vaataja tegelastega ekraanil. Kas temas tekib empaatia või hoopis ükskõiksus? Millistes meeleoludes ja tempos kulgeb lugu? Pildikeel pole vähem oluline kui lugu ise, sest sisu ja vorm käivad käsikäes.
Igal operaatoril on oma tunnetuslik vaiketeadmine ehk kõhutunne, mis tekib praktika käigus õnnestumiste ja ebaõnnestumiste tulemusel. Peaaegu 20 aastat operaatorina töötanud Elen Lotman uuris, kuidas sünnib operaatorite heuristika.
Hübriidse töö käigus valmis tal kolm teadusartiklit, analüütiline osa ja film „Hüvasti, NSVL“ (režissöör Lauri Randla, operaator Elen Lotman). Suurem osa tööst on tehtud Lotmani enda kogemuse põhjal.
Kuigi iga film ja kogemus on erinev, on loomingulises töös ka ühisosa, näitas Lotman. Ta kirjeldas operaatorite mõtlemisvorme laienemise ja kitsenemise faasidena.
„Et loovad või originaalsed mõtted saaksid tekkida, on vaja laienemise faasi,“ selgitas Elen Lotman. Varem käisid operaatorid filmi ette valmistades sageli kunstinäitustel, vaatlesid elu tulevase filmi „prillidega“, ning sellest sündisid tunnetuslikud eeskujupildid. Fotokaameraga liiguti ringi linnaruumis ja looduses.
Nüüd on töö aina rohkem arvutipõhine, pildilist keelt otsitakse veebi vahendusel. Operaatorid ja režissöörid kasutavad selleks andmebaase, mis koosnevad sageli juba olemasolevate filmide kaadritest. Otsingut lihtsustavad algoritmid ja otsisõnad. Kokkuvõttes vähendab see tõenäosust, et võiks sündida midagi enneolematut.
„Igaühel peavad olema oma meetodid, aga ei tohiks langeda mugavuslõksu,“ ütles Lotman. „Divergentse mõtlemise sees peidus oleva kaootilise elemendi teadvustamine ja uurimine on hädavajalik.“
Loovad mõtted on Lotmani sõnul tehisintellekti ajastul aina tähtsamad, sest need aitavad säilitada mugavate ja lihtsalt kättesaadavate tööriistade kõrval autonoomia.
Laienemise faasis kasvab kaos. Seda hakatakse vähendama, kuni jõutakse kitsenemise faasis loominguliste otsusteni. Elen Lotman uuris veel seda, kuidas tekitab aju ise kaost selleks, et luua uusi seoseid.
Originaalsus ei peaks siiski varjutama ka arusaadavaid ja olemasolevaid seoseid. „Kultuurikeele tuttavate märkide kordamine on vajalik selleks, et igasugune kunstiteos oleks mõjus,“ ütles Lotman.
Elen Lotman viitab Juri Lotmani ja Juri Tsivjani teosele „Dialoog ekraaniga“, milles autorid kirjeldavad kultuuri kui inimkonna aju, mis salvestab ja töötleb infot. Selles ajus olev keskus suudab luua uusi tähendusi: see ongi kunst. Kõik, millel puudub alternatiiv, on automatism. Kuna kunst loob niinimetatud võimalikke maailmu, tekib võimalus vaadelda olemasolevat maailma alternatiivsest vaatenurgast.
Seega on kunstiline valik oma olemuselt uusi tähendusi loov valik. Et filmikunst on sünteeskunst, on see tänapäeval kõige aktuaalsem uute tähenduste looja.
Infoühiskond on toonud kaasa teadlaste ja kunstnike äärmiselt kitsa spetsialiseerumise: nende tegevuse mõistmiseks peab olema ise spetsialist. On tarvis uut mudelit valdkondadevaheliste sildade ületamiseks. Loovuurimus võimaldab tuua paljude erialade inimesed kokku vaatlema ühte nähtust ja looma selle kaudu uut teadmist, mis on inimkonnale arenguks vajalik.
„Probleeme saab lahendada ainult uute mõtetega, mitte nendega, mis meil juba on. Selleks luuakse seni veel seostamata elementide vahel seosed,“ võttis Elen Lotman kokku. „Intuitiivselt tegutsevad loojad teevad seda teadvustamata.“