Marion Jõepera uuris, kuidas saab keele ja dramaturgiliste vahendite abil suunata inimese ruumitaju.
Kuidas tulla välja tajuliselt tuhmist eksistentsist, millesse me kõik aeg-ajalt kinni jääme? Copywriter ja matkajuht Marion Jõepera uuris oma doktoritöös, kuidas luua dramaturgiliselt disainitud keskkonda totaalseid ärkvelolekuhetki, kasutades keelelis-dramaturgilisi tehnikaid.
Teda huvitas, kuidas äratada üles inimese suikuv ruumitaju ja see, millise määrani on võimalik ruumi tajumist keeleliselt suunata. Näiteks saab inimese ruumitaju morfida, suunates teda ülitäpselt keskenduma sellele, mis toimub tema keha sees. Samuti saab teksti abil hüpelda ootamatult tuleviku ja mineviku vahel sihiga tekitada mälu- ja unenäomaastikele sarnast ruumitaju.
Võtteid on palju. Jõepera tuvastas neist 17, millest valis katsetamiseks välja neli, rakendades iga võtet ühes loometöös.
Esimese
loometööna kirjutas Marion Jõepera kaks teksti, võttes aluseks muusikalise
dramaturgia struktuurid. Lühinäidend „Anacrusis“ sai struktuuri Iisraeli džässmuusiku
Avishai Coheni muusikateosest „Seven Seas“ ja lühinäidend „Ars Arctica“ põhines
Arvo Pärdi heliteosel „Variations for the Healing of Arinushka“. Jõepera ehitas
mõlemad tekstid üles muusikalistest kompositsioonireeglitest lähtudes ning need
esitati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis.
Teiseks loometööks sai lavastus „Metsik metsik linn“, mida mängiti üks kord linnaruumis Tallinna Viru keskuse katusel ja teine kord hoopis sügavas metsas. Marion Jõepera huvitas, kuidas sünnib juhus ja kuidas muundub publiku ruumitaju erinevate elementide kokkutulekus täiesti erinevates mänguruumides.
Kolmas loometöö oli psühho-geograafiline taskuhäälingumäng „Surrogaatmetsad“. Selles tuli mängijal liikuda enda valitud keskkonnas ringi audiojuhiste alusel ja avastada ruumi uue nurga alt.
Neljas loometöö pani kuulaja samuti kasutama aktiivselt oma keha ja selle kaudu otseselt mängima oma ruumitajuga.
„Kõik tehnikad teenisid sama eesmärki: tekitada taju sellesse olekusse, milles inimene viibib, äkiline nihestus,“ selgitas Jõepera. Katkestuse hetkel on tema sõnul kõiksuse ja maailma otsene tajumine kõige intensiivsem.
Marion Jõepera on kindel, et inimesele on kõige loomulikum olek teha ise ruumi läbides otsuseid ja valikuid ning et meis kõigis on igatsus otsingu ja mängulisuse järele, mida ei paku üha rohkem virtuaalruumis elamine. Nüüdisaegses linna- ja teenuseruumis on taolised valikud ja teekonnad Jõepera sõnul tegelikult siiski tihti ette disainitud. Seetõttu saab tema tuvastatud keelelis-dramaturgilisi tehnikaid kasutada muu hulgas teenuste väljatöötamisel ja õppetöös.
„Laiemalt tahtsin oma doktoritööga näidata, et dramaturgide oskusi ja teadmisi saab rakendada ka väljaspool teatrit, ennekõike seda osa, mis puudutab teenuste ja keskkondade loomist ja kujundamist,“ võttis Jõepera tehtu kokku.
