25. septembril 2026 kell 14.00 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sofja Hallik doktoritööd „Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel“ („Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery“). Avalik kaitsmine toimub EKAs (Põhja pst 7) ruumis A101 ning seda on oodatud kuulama kõik huvilised. Kaitsmine toimub inglise keeles.

Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija? Ehtekunst on traditsiooniliselt tähendanud väga vahetut suhet käe, tööriista ja materjali vahel. 3D-modelleerimine, 3D-printimine ja tehisintellekt on sellesse suhtesse toonud uue osapoole ning koos sellega muutnud ka arusaama puudutusest, käelisest oskusest ja autorlusest. 

Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib neid küsimusi oma doktoritöös, mis käsitleb digitaalsete tehnoloogiate mõju kaasaegsele ehtepraktikale. Ligikaudu kümne aasta jooksul kujunenud uurimus jälgib perioodi, mil digitaalsed tööriistad on muutunud loomingulises töös järjest tavalisemaks ja ühtlasi iseseisvamaks.

Halliku praktikapõhine uurimus keskendub kolmele loomise viisile: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu uuris ta, kuidas muutuvad suhted kunstniku käe, tööriista ja materjali vahel.

Doktoritöö üks keskseid järeldusi on, et digitaalset ja käsitsi loomist ei ole põhjust näha vastanditena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda traditsioonilist käsitööd, vaid muudavad loomise tingimusi ja avavad uusi võimalusi eksperimenteerimiseks, keerukuseks ja täpsuseks. Nii kujuneb hübriidsest loomisest praktika, milles käeline töö ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad.

Ka puudutus ei kao digitaalses tööprotsessis: kuigi otsene kontakt materjaliga võib väheneda, kandub kunstniku kehaline ja vaiketeadmine edasi digitaalsetesse otsustesse – parameetritesse, käskudesse, valikutesse ja kohandustesse. Hallik laiendab puudutuse mõistet, kasutades selleks digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisteid.

Oluline küsimus on ka see, kes või mis tegelikult loob: Hallik eristab tööriista kolme võimalikku rolli - tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Mida suuremaks muutub tehnoloogiline sekkumine, seda enam võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või isegi genereerimise suunas. Kunstnik ei kao protsessist, kuid autorlus võib muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.

Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kiire areng muudab need küsimused järjest aktuaalsemaks ka väljaspool ehtekunsti. Halliku uurimus küsib seega laiemalt, mida tähendab käsitöö, puudutus ja kunstniku autorlus olukorras, kus loominguline protsess toimub üha enam inimese, materjali ja tehnoloogia koostöös.

Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia)
dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool)
prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)

Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)

Oponent:
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)

Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.